Muljed raamatust "Ehe õnn" – Eesti Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon

Autor: Maie Kreegipuu, EKKA asutajaliige

Martin E. P. Seligman (2008). Ehe õnn. Tallinn: Pilgrim
Ilmunud Eesti Psühholoogide Liidu laualehes aastal 2009.

Selle raamatu vastu on mul äärmiselt tugevad ambivalentsed tunded.

Ühelt poolt vana hea Seligman, kes vanuigi oma karmist ja pedantsuseni rangest empiirilisest teadlasetööst ära pöördub ja siia ilma enam kurvastust juurde toota ei taha. Vanainimestega seda ikka juhtub, et nad jõuavad tõdemuseni: “Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi; ja kes lisab teadmisi, lisab valu” (kuningas Saalomon, 1939, lk.631).

“Viimasel poolsajandil on psühholoogia tegelnud vaid ühe asjaga – vaimuhaigusega. ... Psühholoogid oskavad nüüd küllaltki täpselt mõõta selliseid hälbeid nagu depressioon, skisofreenia ja alkoholism... Teame nüüd tublisti rohkem... Oskame neid häireid ka leevendada... Kuid selle edu eest on tulnud maksta kõrget hinda ... on jäänud unarusse see, kuidas muuta elu elamisväärseks ... Tahate, et äng-päev päevalt kahaneks. Kui nii, siis küllap olete psühholoogias sügavalt pettunud.” (Seligman, 2008, lk.11).

Nii kirjeldab Martin Seligman teed, kuidas ta jõudis vajaduseni luua positiivne psühholoogia. Tundes teravalt, et on käes aeg kujundada teadust, mis püüab lahti mõtestada positiivseid emotsioone, kutsus Seligman 1998. aastal endaga koos jõule veetma kaks sõpra, Mihaly Csikszentmihalyi ja Ray Fowleri. Tiheda töö- ja puhkenädala lõpuks oli neil kirjas uus teadussuund. Plaani järgi pidi see toetuma kolmele sambale: (1) positiivsete emotsioonide uurimine; (2) positiivse iseloomu uurimine ja (3) positiivsete institutsioonide uurimine. Nagu viimase kümnendi publikatsioonidest näeme, on esimese samba teoks teinud Ed Dieneri juhitud projektid. Ja mitte ainult tema uurimisrühm, positiivse emotsionaalsuse olemus, osised ja osatähtsus on ennegi leidnud erinevate spetsialistide tähelepanu. Minu lemmikute hulka kuulub muidugi L.A.Clark (Clark, Watson, Tellegen,1988) ja temagi tööd on Seligmani raamatus ära märgitud.

Teise samba võttis juhtida Csikszentmihalyi ja sellest on välja kasvanud gigantne plaan ehitada üles positiivse iseloomu klassifikaator analoogselt DSM-süsteemi häirete klassifikaatorile. “Ehe õnn” tutvustab mõningaid selle klassifikatsiooni klasse, aga ma pole kindel, et süsteem nii võimsaks kujuneks, et DSM-ide ja RHK-de kõrval püsima jääda.

Kolmas samm mõistagi jääb väljapoole psühholoogia (ja vastavalt ka “Eheda õnne”) haaret. On küll olemas sotsiaalpsühholoogia, aga kibedusega nendib Seligman, et nii nagu individuaalpsühholoogid inimese vääritute tunnustega tegelevad, on ka sotsiaalpsühholoogid jm. sotsiaalteadlased end pühendanud eranditult vääritute institutsioonide uurimisele (rassism, makjavellism, seksism, monopolid jms). Sellegipoolest otsustati tugevust ja turvatunnet toetavaid institutsioone uurida, alustades püsivast perekonnast. Ei pääse see suund ka elu mõtet ja eesmärki pakkuvatest institutsioonidest, eriti neist vanimast – usutööst. Viimastes peatükkides Seligman küll kirjeldab oma kokkupuuteid tõsiusklike poolt rahastatavate teadusfondide ja pühade isadega, aga et aru saada, kuidas ta end nendega tegelikult tundis, peaksin need kohad veel paar korda läbi lugema. Seligman on väga viisakas inimene ja poliitiliselt korrektne ka.

Mis minu positiivsest valentsusest “Ehedat õnne” lugedes esile tahan tõsta, on suur rõõm lugeda ikka sedasama vana head Seligmani. Nii nagu ta õpitud abituse korralikele eksperimentidele üles ehitas, on ta ka positiivsete omaduste uurimisele rangelt empiiriliselt lähenenud. Mu õnn ja rõõm ei tulene mitte sellest, et õnnega kokku puutudes ikka midagi külge jääb. (On vana tõde: vaimuhaigused üldiselt ei ole nakkavad, välja arvatud emotsionaalsed häired – need on väga ohtlikud nakkushaigused! Vähemlevinud on teadmine, et ka vaimne tervis on nakkav.) Mitte see rõõm lugeda headest inimestest ja headest tunnetest, seda on täis nii ilu- kui olukirjandus, tonnide kaupa tavalistest iseabiraamatutest rääkimata. Vaid see pedandi rõõm, et inimene on võtnud asja korralikult ette, kavandanud uurimisplaani, defineerinud mõisted, konstrueerinud testid ja kogunud hiiglaslikud andmebaasid. Aukartus ka teadlasliku kavaluse ees: kodukülg www.authentichappiness.com meelitab üha uusi katseisikuid end sisse logistama, teste täitma, märkima ära oma isikuandmed, et teaks, kellega võrrelda - mees või naine, noor või vana, õmbleja või imagoloog. Nii need andmed kogunevad. Nagu kadunud sir Galton Pariisi maailmanäitusel: astuge ligi, astuge ligi, laske oma pikkus ja peaümbermõõt ära mõõta! Saate tulemuse teada täiesti tasuta!

Tõsi küll, raamatut lugedes kerkib ka pisukesi kõhklusi. Ikka nii humanistlikud nähtused on Seligman ette võtnud, et operatsionaliseerimise üle võib vaielda. Valdav on siiski suur rõõm, et kaugelt vaadates (pealkiri on kaanekujundusega harmoonias ja sobitub hästi “vabastava hingamise” ja “tervikliku mina” vahele) kerglane hingeabiraamat on tegelikult tõsiteadlase uurimusi populariseeriv. Ülesehitus on ladus, mõtted lühikeseks hakitud, et keegi ära ei väsiks. Raamat on kirjutatud müügiraamatu parima standardi järgi, kubiseb isiklikest kõrvalepõigetest ja dramaatilistest näidetest. Ja teste on ka iga natukese aja tagant. Aga toon pole ei kamandav ega nännutav, vaid austab lugejat.

Positiivse raamatu positiivsest poolest on nüüd küll räägitud. Aeg avaldada, miks ambivalentselt suhtun. See on ebaerialase tõlke erielamus. Minu negatiivne valents vallandub alatasa, kui kohtun uskumatute leidudega. Esimesena torkas silma tagakaas: Seligmani tuntuimate tööde seas on nimetatud “Hälvikute psühholoogia”. Kaante vahelt tuleb lisa: meeldiv afektsus ja ebameeldiv afektsus (lk. 80), Ladina-Ameerikast põlvnejad ilmutavad märgatavalt nõrgemat depressiooni kui kaukaaslased (lk. 81), viimases peatükis lubatakse käsitleda nii ilmaliku kui religioosse mõtterikkuse vahekorda õnnega. Kuigi siin kontekstist välja kistuna jääb nende lausete mõte hämaraks, saab psühholoog terviktesti lugedes ja seda mõttes tagasi tõlkides kohe aru, mida Seligman mõelnud on. Jätan selle rõõmu igale lugejale endale avastada.

Ju nii ka võib, nagu sedakorda tehti? Mis sest, et psühholoogias on ka terminoloogia olemas, las inimesed räägivad oma sõnadega. Aga mida kohe kindlasti ei või, on teste toortõlkida, kui pole halli aimugi, mida see test mõõdab. Raamatu maaletoojad on vaprasti ära tõlkinud Watson-Clark'i PANAS skaala, oskamata hingestki aimata, et see test on eesti kultuuris põhjast peale uuesti üles ehitatud ja et see protsess koos testiga on hõlpasti leitav ka eestikeelsetes trükistes (Allik, 1966; 1997). Hää küll, kaht põhilist emotsionaalset kalduvust kirjeldavad tüvisõnad on piisavalt sarnased, et testi tulemus ikka õiges suunas kaldub. Hullem on lugu Seligmani uute ja niigi keerukate mõistete mõõtmisega. Andestamatuse ületamise skaalas leiame väite 9. Püüan temaga võrdsust saavutada. (lk.104) Selle mõttes tagasi tõlkinud vastaja “try to get even” saab hoopis vastupidise skoori, kui see vastaja, kes sinisilmselt tõlkijate variandist lähtub.

Kui juba sõnaloomiseks on läinud, nimetan ma selle skaala vihapidamatuse skaalaks ja tunnistan, et mul pole kerge vihapidamatusest kinni pidada, kui eestikeelsete iseabiraamatute turule mõtlema hakkan. Aga olgu see meile õpetuseks. Näe mis juhtub, kui me ise eesti keelde ei tõlgi ega toimeta. Loodus tühja kohta ei salli. Tulevad teised ja tõlgivad.

Tõlkija kiituseks tahan öelda, et ta on tajunud autori härrasmehelikku hoiakut ja teietab lugejat, mis toetab raamatu üldist mittekamandavat tooni. Ja tõlge iseenesest on vaimukas, keeletaju ergas, sõnavara rikkalik ja lustlik. Kui ainult seda täieliku huvipuudust psühholoogia vastu ei oleks.

Tõlkeraamatute tumedas taevas on ka valguskiiri. Järgmisel korral tahaksin tutvustada “Võitu hasartmängurluse üle”, millele asjatundlik kirjastus “Tänapäev” leidis asjatundliku toimetaja Pille-Riin Kaare.

Allikad:

Saalomon (dateerimata). Saalomoni Koguja raamat. Koguteoses: U. Masing, H. W. Põld (Toim) (1939). Suur Piibel: Eestikeelse piibli 200 aasta juubeli tähistamiseks. Tartu-Tallinn: Loodus. Tõlge eesti keelde, 1739, uusredaktsioon 1939.

Allik,J. (1996). Eesti keele emotsioone väljendava sõnavara tähendus. Keel ja Kirjandus, 1, 6-12; 2, 92-99.

Allik,J. (1997). Eesti keele emotsioone väljendava sõnavara tähendus. Kogumikus: Psühholoogia lihtsusest (lk.131-150). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Watson, D., Clark, L. A., & Tellegen, A. (1988). Development and validation of brief measures of Positive nad Negative Affect: The PANAS Scales. Journal of Personality and Social Psychology, 54, 1063-1070.